Teose autori, Ahto Laane lühitutvustus raamatust:
Raamatu puhul ei ole tegu mälestustega, vaid kohapeal hetkes ja ajas kirjutatud päevikutega, mis väga suure tõenäosusega ei pidanud avalikuks saama. Seega vanaisa päevikute avalik raamatuna avaldamine on minu missioon, sest see on Häda Vajalik tunda oma lugu Võõras Maailmas. Nagu te ka lugesite Karl Laane päevikutest, mitte mälestustest, ei tea endiselt üle kogu maailma Eestlased Eesti Paguluse koolkonna tekkelugu Saksamaal, mis algas 1944 ja lõppes 1947. Antud ajavahemikust ajaloos haigutab üsna suur must auk ja seoses sellega on ringlevad väikesed tükikesed meie-teie Eesti Rahva Kestma-Jäämise ajaloost, nii mõnigi sihilikult loodud valed. Kuna Karl Laane oli Eesti Paguluse Koolkonna üks loojatest, annavad päevikud hea ülevaate sellest tumedast ajaperioodist just läbi looja silmade, mis on maailmas üliunikaalne ja Eesti Rahvale ja Kultuurile ülimalt tähtis, sest Karl Laane päevikutes on olemas endiselt Eesti Rahva ja Kultuuri kestma jäämise õpetused kõige raskemates keskkondades ja olukordades. Te olete kõik saanud osa sellest Eestluse Kaisutusest ja Hellusest, teadmata kes teile selle andis, kuid nüüd Te teate seda ja seda ei ole vaja kindlasti Häbeneda, vaid pigem uhke olla, et Eesti Rahval on olnud ka kõige suuremates hädades olnud oma Vanemuine, kelle laulud on kahjuks unustatud, kuid mis juhuse või saatuse kiuste on Eesti Rahva jaoks endiselt olemas ja ilma tekkeloota ei ole meil ka mõistmist, kes me Eestlased tegelikult oleme ja mida suudame, mis on omakorda oluline meie Eestlase identiteedile.
Vanaisa oli Idealistiks kujunenud, kuna juhtis Eestis Haridusliitu ja õnneks suunas saatus just tema kohta, kus teda kõige rohkem Eestluse kestmajäämiseks Eestlased vajasid. Tänu Karl Laane kõrgetele ideaalidele, ideedele ja nõudmistele tekkis tal ka palju vaendlasi, kes läbi aegade unustavad just Eesti Rahva ja Kultuuri kestmajäämise olulisuse ning tegelevad ikka ja jälle Oma-Pisikeste-Räpaste-Asjaajamistega. Seda vanaisa ei kannatanud, mida kirjeldab tihti ka oma päevikutes, kuid just nendel Pisikestel-Räpastel õnnestus kustutada Karl Laane ajaloost enne hävitades tema maine, on väga üllatav. Nii kummaline, kui see ka ei oleks kustutati vanaisa ka Punaste poolt ajaloost, mis sellest, et ta oli Eesti Muinsuskaitse Seltsi peaarhitekt, Eesti Kodu-üürimise Seltsi looja, Jüriöö pargi taastaja 1955 aastal ja kujundas kogu Eesti Kultuurimälestiste kaitse alla võtmise alates 1960 aastast alates - olemegi jõudnud selleni, et tähistame Eesti 100 ja Eesti Rahvas ei tunne võib olla ühte oma suurimat Valgustajat täiesti reaalselt läbi oma tegude elanud Vanemuist, kes tegi elulõpuni Okupeeritud Kodumaal tänavapühkija tööd ja kes enne Ärkamisaega 1986 aasta novembris mürgitati......KURB....kuid ka peale vanaisa surma paljud Pagulas Eestlased jätkasid vanaisa mustamist, mis iseenesest ületab igasugused inimlikud piirid ja osa nendest olid vanaisa enda õpilased, kes käitusid Vabas Maailmas Karl Laane mustates isegi jõhkramalt, kui Punane Okupatsiooni Võim
Jah Saatus tõi need kadunud päevikud minuni, kui juba kõik oli unustustesse lootusetult maetud, kuid mis on Eesti Rahvale ja Kultuurile tähtsam, kui kuld, mis avab Suure Eesti Rahva Rääkimata Loo, seega minu kohustus on see aare tuua tagasi Eesti Rahvale ja teieni!
Eks igaüks otsustab ise mida ta sealt näeb ja loeb, võib olla mõnigi mõistab, mis on valesti tehtud.
Ei ole hilja taas Omale Eesti Rahvale elada ka need, kes on vahepeal oma Eesti Rahva unustanud ja Võõrast Teeninud, alati on oluliseks see, kas me suudame või tahame ja Toonelas ükskord Puhta Südamega oma Esivanematega kohtuda!
Kindlasti antud päevikud peaksid viima selleni, et Eesti Rahvas avab Ukleis ja surmalaager Zedelghemi oma Suurimate Poegadele Mälestuskohad ja Brittid võiksid vabandada kogu Eesti Rahva ees Eestlaste, kui väga väikese rahva sihilikult õela hävitamise eest....kummaline, et venelased on seda juba ammu ammu teinud, makstes iga kuu represseeritutele hüvitust!
Olen Heameelega nõus omal kulul tulema ülemaailma sinna, kus elab Eestlaste Süda ja rääkima Tekkeloo avastamisest Karl Laane päevikute näol ja neid täiesti tasuta jagama, sest see oleks olnud kindlasti minu vanaisa soov, eriti kes kogesid neid samu kannatusi, sest see on Suur Tükikene meie oma Eesti Südamest ja Soojusest!
Täiendavat kuulamist huvilistele: